temperament

nimisõna neutraalne teadus

Temperament on inimese kaasasündinud psüühiline omadus, mis väljendub emotsioonide tugevuses, kiirustes ja püsivuses ning mis mõjutab tema käitumist ja reageerimist.

Temperament on inimese püsiv psühholoogiline tunnus, mis kajastab närvisüsteemi omadusi ja avaldub emotsionaalsete reaktsioonide kiirustes, tugevuses ja kestuses. Temperament on suuresti kaasasündinud ja bioloogiliselt määratud, kuigi keskkond võib seda mõnevõrra mõjutada.

Psühholoogias eristatakse klassikaliselt nelja temperamenditüüpi: sangviinik (elavate ja kiiresti muutuvate emotsioonidega), koleerik (äge ja impulsiivne), flegmaatik (rahulik ja aeglane) ning melanhoolik (tundlik ja kergesti haavatav). See jaotus pärineb antiikajast Hippokrateselt ja Galenuselt, kuid kaasaegsed psühholoogid kasutavad temperamendi kirjeldamiseks mitmekesisemaid mudeleid.

Temperamendi mõiste on oluline nii psühholoogias, pedagoogikas kui ka igapäevaelus, kuna see aitab mõista inimeste erinevusi käitumises ja suhtlemises. Temperament erineb iseloomust, mis hõlmab ka omandatud hoiakuid ja väärtusi.

Muusikas tähendab temperament helistemissüsteemi, kus helide sagedused on teatud reeglite järgi jaotatud, võimaldades instrumendi kasutamist erinevates helistikes. Levinuim on võrdtempereeritud helistik, kus oktav on jagatud kaheteistkümneks võrdseks pooltoonisammuks.

Etümoloogia

Ladina sõnast temperamentum 'õige vahekorras segas', mis tuleneb tegusõnast temperare 'segada, tasakaalustada'.

Kasutusnäited

Lapse temperament avaldub juba imikueas – mõni beebi on rahulik, teine aga väga elav ja nõudlik.
Tema koleerilise temperamendiga oli raske taluda aeglast teenindust.
Klaveril kasutatakse tänapäeval peamiselt võrdtempereeritud temperamenti, mis võimaldab mängida kõigis helistikes.

Otsi järgmist sõna

Sõnad, mõisted ja teemad — selgitatud lihtsalt ja selgelt