tõekspidamine

nimisõna neutraalne teadus

Tõekspidamine on arusaam, seisukoht või veendumus, mida keegi peab tõeseks või õigeks. See on subjektiivne uskumus, mis ei pruugi alati vastata objektiivsele tõele.

Tõekspidamine on inimese isiklik arusaam, veendumus või seisukoht, mida ta peab tõeseks või õigeks, kuid mis ei pruugi olla objektiivselt tõestatud ega faktiline. Tegemist on filosoofilise ja epistemoloogilise mõistega, mis eristab subjektiivset uskumust objektiivsest teadmisest või tõest. Igapäevaelus kasutame tõekspidamist sageli siis, kui väljendame oma isiklikke seisukohti, arvamusi või veendumusi, mida me ise usume, kuid mille kohta ei pruugi olla kindlat tõestust. Tõekspidamine võib põhineda isiklikul kogemusel, kultuurilisel taustal, haridusel või traditsioonidel. Filosoofias eristatakse tõekspidamist teadmisest: teadmine nõuab lisaks veendumusele ka tõestust ja vastavust reaalsusele. Inimesel võib olla tõekspidamine, mis hiljem osutub ekslikuks, kuid see ei muuda fakti, et ta seda teatud hetkel tõeks pidas. Mõiste on oluline kriitilise mõtlemise ja argumenteerimise kontekstis, kus tuleb eristada arvamusi faktilistest väidetest.

Etümoloogia

Liitsõna komponentidest «tõeks» (tõe saav) ja «pidamine» (pidamise tegusõnast)

Kasutusnäited

Tema tõekspidamine, et öine õhk on tervisele kahjulik, pärineb vanast rahvatarkusest.
Teaduslik meetod nõuab, et me eristaksime isiklikku tõekspidamist kontrollitavatest faktidest.
Keskajal oli levinud tõekspidamine, et Maa on universumi keskpunkt.

Otsi järgmist sõna

Sõnad, mõisted ja teemad — selgitatud lihtsalt ja selgelt