töölisklass
Töölisklass on ühiskonnakiht, kuhu kuuluvad peamiselt käeline tööd tegevad inimesed, kes teenivad elatist palgatööga tööstuses, ehituses, teeninduses või muudes valdkondades ning kellel tavaliselt ei ole oma tootmisvahendeid.
Töölisklass on sotsiaalne ja majanduslik ühiskonnakiht, mille moodustavad peamiselt käelist või füüsilist tööd tegevad palgalised töötajad. Klassikaliselt kuuluvad töölisklassi tööstustöölised, ehitajad, transpordisektori töötajad ja muud füüsilise tööga tegelejad, kellel puuduvad oma tootmisvahendid ja kes on sõltuvad palgatööst. Termin on eriti olulne marksistlikus ühiskonnateorias, kus töölisklassi (proletariaati) nähakse kui kapitalistliku tootmisviisi põhilist ekspluateeritavat klassi, kes müüb oma tööjõudu tööandjale. Töölisklassi eristab keskkonnast ja ülemklassist eelkõige majanduslik sõltuvus palgatööst, madalam sissetulek ning tavaliselt käelise töö domineerimine. Ajalooliselt mängis töölisklass võtmerolli tööstusrevolutsiooni järgses ühiskonnas ning tööliikumise ja ametiühingute kujunemisel 19. ja 20. sajandil. Tänapäeval on töölisklassi definitsioon laienenud hõlmamaks ka teenindussektori madalama taseme töötajaid ning termin «töölisklass» kasutatakse sageli ka laiemalt madalama sotsiaal-majandusliku staatusega inimeste tähistamiseks. Eestis kasutati nõukogude perioodil terminit «töölisklass» ideoloogilises kontekstis rõhutamaks «juhtivat klassi» rolli, kuid kaasaegses kasutuses on tähendus neutraalsem ja kirjeldavam.
Etümoloogia
Liitsõna: tööline + klass. Termin on tekkinud 19. sajandil koos tööstusühiskonna arenguga, tõlkevaste inglise keele sõnale «working class» ja saksa keele sõnale «Arbeiterklasse».
Kasutusnäited
19. sajandi tööstuslinnade töölisklass elas sageli rasketes tingimustes vaestes elamurajoonides.
Ametiühingud on ajalooliselt kaitsnud töölisklassi õigusi ja paremaid töötingimusi.
Sotsioloogid uurivad, kuidas globaliseerumine on muutnud töölisklassi struktuuri ja positsiooni ühiskonnas.