tšello
Tšello on suur keelpill viiuliperekonnast, mida mängitakse istuvalt, hoides pilli põlvede vahel ja kasutades poognat.
Tšello on keelpill, mis kuulub viiuliperekonda ja on suuruselt viiul ja vioola järel kolmas, kuid basskontrabassist väiksem. Pillil on neli keelt, mis on häälestatud C, G, d ja a toonidele (oktavi võrra madalamale kui vioola puhul). Tšellot mängitakse istuvalt, hoides pilli põlvede vahel nii, et selle alumine ots toetub põrandal asuva metallist või puidust pulga (nn tondil) varal. Heli tekitatakse poogna abil, tõmmates seda üle keelte, või näppides keeli sõrmedega. Tšello on oma soe ja rikkalik kõla poolest üks väljendusrikkamaid keelpille ning sellel on oluline koht nii sümfooniaorkestris, kammermuusikas kui ka solistina. Tšellole on kirjutatud arvukalt solokontserte ja soolopalasid, kuulsaimate heliloojate seas on Johann Sebastian Bach (tšellosuiidid), Antonín Dvořák ja Dmitri Šostakovitš. Eesti tšellistidest on tuntud Theodor Sink, Leho Karin, Theodor Rannap noorem ja Marcel Johannes Kits.
Etümoloogia
Pärineb itaalia keelest violoncello, mis on deminutiiv sõnast violone (suur viiul). Lühendatud kuju cello.
Kasutusnäited
Ta õpib muusikakoolis tšellot mängima ja harjutab iga päev vähemalt tund aega.
Kontserdi teisel poolel esitati Dvořáki tšellokontsert h-moll.
Tšello sügav ja soojendav kõla täitis kogu kontserdiruumi.