ulmeromaan
Ulmeromaan on ilukirjanduslik teos, mis põhineb teaduslikul fantaasial, tulevikustseenaariumitel, kosmosereisidel, uute tehnoloogiate või alternatiivsetel tegelikkustel ning uurib nende mõju inimesele ja ühiskonnale.
Ulmeromaan on ulmekirjanduse žanri esindav pikk proosateos, mille süžee ja maailm põhinevad teaduslikul või pseudoteaduslikul fantaasial. Ulmeromaan võib käsitleda kosmosereise, võõraste tsivilisatsioonide kohtumist, tehnoloogilisi läbimurdeid, ajarändu, paralleeluniversumeid, dystoopiaid või tuleviku ühiskonda. Žanri eesmärk pole mitte ainult meelelahutus, vaid sageli ka filosoofiliste, eetiliste või sotsiaalsete küsimuste käsitlemine spekulatiivses võtmes. Ulmekirjandus eristub fantaasiakirjandusest selle poolest, et selles püütakse nähtusi selgitada ratsionaalselt või teadusliku loogika kaudu, mitte maagia või üleloomulike jõududega. Ulmeromaan kui žanr kujunes välja 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, tuntumate autorite hulka kuuluvad Isaac Asimov, Arthur C. Clarke, Philip K. Dick, Ursula K. Le Guin ja Stanisław Lem. Eesti ulmekirjanduses on olulised autorid näiteks Valdur Mikita, Indrek Hargla ja Tiit Aleksejev. Ulmeromaan võib olla kõva ulme (hard science fiction), mis põhineb rangel teaduslikul täpsusel, või pehme ulme (soft science fiction), kus rõhk on rohkem ühiskondlikel ja humanitaarsetel aspektidel.
Etümoloogia
Liitsõna: ulme (ulmelugu, utoopiline meel) + romaan (pikk ilukirjanduslik proosateos)
Kasutusnäited
Isaac Asimovi ulmeromaan «Asutus» käsitleb galaktilise impeeriumi langemist ja taassündi.
Eesti kirjanduses on ulmeromaan võrdlemisi haruldane žanr, kuid viimastel aastatel on huvi kasvanud.
Stanisław Lemi ulmeromaan «Solaris» uurib inimese kohtumist täiesti võõra intelligentsiga.