väejuhatus
Väejuhatus on sõjaväe üksuste, vägede ja sõjaliste operatsioonide juhtimine ja korraldamine, samuti sõjakunsti teadus, mis käsitleb väeosade juhtimise põhimõtteid ja meetodeid.
Väejuhatus on sõjaväelise juhtimise valdkond, mis hõlmab vägede, väeosade ja sõjaliste operatsioonide planeerimist, korraldamist ja läbiviimist lahingutes ja sõjalistel kampaaniatel. See käsitleb, kuidas väejuht ehk komandör teeb otsuseid vägede paigutamise, liikumise ja kasutamise kohta lahinguolukorras. Väejuhatus on üks sõjakunsti põhiaspekte, mille eesmärk on saavutada taktikaline või strateegiline ülekaal vaenlase üle läbi oskusliku vägede juhtimise. Teadusena uurib väejuhatus sõjalise juhtimise põhimõtteid, meetodeid ja ajaloolisi kogemusi. See erineb strateegiast, mis keskendub sõja üldisele plaanile ja eesmärkidele, ning taktikast, mis käsitleb konkreetseid lahinguvõtteid. Väejuhatuse oskused hõlmavad situatsioonihinnangut, kiireid otsuseid, vägede koordineerimist ja ressursside optimaalset kasutamist. Eesti kaitseväes on väejuhatus oluline osa ohvitseride koolitusest ja sõjalise doktriini arendamisest.
Etümoloogia
Liitsõna: vägi (sõjavägi, väeosad) + juhatus (juhtimine). Eesti sõjaväelises terminoloogias kasutusel juba 20. sajandi algusest.
Kasutusnäited
Ohvitserikoolitus hõlmab põhjalikku väejuhatuse õpet.
Sõjaväe akadeemias õpitakse väejuhatust nii teooria kui ka praktiliste õppuste kaudu.
Edukas väejuhatus nõuab kiireid otsuseid ja head situatsiooniteadlikkust.