väljaütlemine
Väljaütlemine on sõnade, häälte või häälikute hääldamise viis; see, kuidas keegi mingit keelt või sõnu suuliselt esitab.
Väljaütlemine ehk hääldus on sõnade, häälte või häälikute kõlaliseks muutmise viis kõnelemisel. See hõlmab nii üksikute häälikute artikuleerimist, rõhke paigutust, intonatsiooni kui ka kõne üldist kõlakarakterit. Väljaütlemine võib erineda inimeste, piirkondade ja aktsendipõhiselt. Eesti keeles on oluline eristada näiteks pikki ja lühikesi häälikuid ning kolme väldet (lühike, pikk ja ülipikk), mis mõjutavad sõnade tähendust. Hea väljaütlemine on oluline edukaks suhtlemiseks ja vastastikuse mõistmise tagamiseks. Võõrkeelte õppimisel on õige väljaütlemise omandamine üks põhioskusi, mis aitab vältida arusaamatusi ja suurendab kõneleja keeleoskuse mulje usaldusväärsust. Väljaütlemise õpetamisega tegelevad nii koolihariduses kui ka logopeediapraktikas. Eesti keele õiges väljaütlemises on oluline roll ka rõhu õigel paigutamisel, mis langeb enamasti sõna esimesele silbile, ning kolme astmelise välte süsteemi valdamisel.
Etümoloogia
Tuleneb eesti keele liitsõnast: «välja» + «ütlemine» (tegusõnast «ütlema»). Väljendab sõnade väljast ütlemist ehk häälikuks muutmist.
Kasutusnäited
Õpetaja parandas õpilase inglise keele väljaütlemist.
Eesti keele õige väljaütlemine nõuab kolme välte eristamist.
Tema prantsuse keele väljaütlemine on peaaegu emakeelsetasemeline.