intonatsioon
Intonatsioon on hääle kõrguse muutumine kõnelemisel või laulmises, mis väljendab tähendust, emotsioone ja lauseliike. Küsimuse puhul tõuseb intonatsioon tavaliselt lause lõpus, väite puhul langeb.
1. Keeleteaduses on intonatsioon hääle kõrguse (toonide) muutumine kõnelemise käigus, mis aitab eristada lausetüüpe, rõhutada sõnu ja väljendada emotsioone. Eesti keeles langeb intonatsioon tavaliselt väitlauses lause lõpus, küsilauses tõuseb ning hüüdlauses võib olla järsem muutus. Intonatsioon on prosoodiliste tunnuste oluline osa kõrval rõhuga ja tempo ning pausidega. 2. Muusikas tähendab intonatsioon puhast, õiges kõrguses laulmist või mängimist. Hea intonatsioon tähendab, et laulja või pillimängija tabab noodid täpselt õiges kõrguses, halb intonatsioon ehk valeintonatsioon väljendub valestilaulmises või -mängimises. Eriti oluline on intonatsioon koorilaulus ja kammermuusikas, kus puhast koosmängu on tarvis. 3. Igapäevakeeles võidakse intonatsiooniga viidata ka üldisemalt kõnemaneerile ja sõnade väljendusrikkusele.
Etümoloogia
Ladinakeelsest sõnast intonare 'häälitsema, laulma', mis tuleneb in- ja tonus 'toon'
Kasutusnäited
Õpetaja rõhutas, et küsilauses peab intonatsioon lause lõpus tõusma.
Koorijuht palus lauljatel parandada intonatsiooni, sest mitu häält oli madalamal kui vaja.
Tema intonatsioonist oli kuulda viha ja pettumust.