roomama
Roomama on tegusõna, mis tähendab liikumist kõhuli või kätega ja jalgadega toetudes, nagu näiteks imik või madu. Roomamine on aeglane ja madalal pinna lähedal toimuv liikumisviis.
Roomama on liikumisviis, kus keha toetub maapinnale või muule alusele ning liikumine toimub kas kõhuli libistades või käte ja jalgade abiga. See on tüüpiline imikute esimene liikumisoskus enne kõndima õppimist, samuti paljude loomade (maod, tigusid, roomajad) loomulik liikumisviis. Roomamine on tavaliselt aeglane ja toimub keha madalal hoidmisega. Inimeste puhul on roomamine esimene iseseisva liikumise vorm, mis areneb tavaliselt 6–10 kuu vanuselt. Enne kõndimist õpivad lapsed liikuma kätele-jalgadele toetudes, mida nimetatakse neljajalgsel roomamiseks või roomama õppimiseks. Ülekandelises tähenduses võib roomamine viidata ka väga aeglasele edenemisele või edasi nihkumisele, näiteks «liiklus roomab» või «projekt roomab edasi». Sõna kasutatakse ka sõjalises kontekstis, kus roomamine tähendab vaikset ja madalat liikumist vaenlase märkamata jäämiseks.
Etümoloogia
Soome-ugri päritolu sõna, eesti keeles esinenud juba varastest allikatest. Seotud soome keele sõnaga 'ryömiä' (roomama).
Kasutusnäited
Kuuekuune beebi hakkas juba põranda peal roomama.
Madu roomas vaikselt läbi rohu.
Sõdurid pidid vaenlase poole varjatult maad mööda roomama.
Liiklus roomab tipptunnil vaevu edasi.
Laps õppis enne kõndimist neljajalgsel roomama.