vanainimene
Vanainimene on eakas inimene, kes on jõudnud vanadusikka, tavaliselt üle 65-70 aasta vanune isik. Sõna võib viidata nii meestele kui naistele.
Vanainimene on üldine nimetus eakale inimesele, kes on jõudnud elus vanadusesse. Kuigi täpset vanuselist piiri pole määratletud, peetakse vanainimesteks tavaliselt üle 65-70 aasta vanuseid isikuid, sageli seoses pensionile jäämisega. Sõna on sooliselt neutraalne ja hõlmab nii mehi kui naisi, erinevalt spetsiifilistest tähistustest nagu vanaisa või vanaema. Vanainimene on igapäevases kõnekeeles levinud sõna, mis kirjeldab inimese eluetappi ja vanust. Ametlikes tekstides ja statistikas kasutatakse pigem termineid eakas, elanik või vanem inimene. Sõnal võib olenevalt kontekstist olla neutraalne või veidi halvustav varjund, eriti kui rõhutatakse kellegi vananenust või aeglust. Eesti ühiskonnas, kus elanikkond vananeb, moodustavad vanainimesed kasvava osa rahvastikust. Nende heaolu ja õigused on sotsiaalpoliitika oluline valdkond, hõlmates pensione, tervishoiuteenuseid ja hoolekandeteenuseid.
Etümoloogia
Liitsõna: vana + inimene. Sõna «vana» tähistab pikka eluiga või suurt vanust, «inimene» on üldnimetus isikule.
Kasutusnäited
Bussis andis noormees oma koha vanainimesele.
Paljud vanainimesed elavad Eestis üksi ja vajavad sotsiaalset toetust.
Apteegis aitas proviisor vanainimest ravimite valmistamise järjekorras.