värss
Värss on luule põhiüksus, luulerida, mis moodustab koos teiste värsside ja salmedega luuletuse. Värsid võivad olla riimuvad või vabad, järgida kindlat rütmi või olla vabas vormis.
Värss on luule struktuuriline põhiüksus, üksik luulerida, mis koos teiste värsidega moodustab salmi ja tervikliku luuletuse. Värss eristub tavalisest tekstireast oma rütmilise ja helikujunduse poolest ning ei allu tavapärasele lauseehitusele – värss võib lõppeda seal, kus autor soovib, mitte seal, kus lause grammatiliselt lõpeb. Värsside pikkus, struktuur ja vorm võib olla väga erinev. Klassikalises luules järgivad värsid sageli kindlat silpide arvu, rõhumustrit (meetrumit) ja riimiskeemi. Näiteks jambilises värssis vahelduvad rõhutud ja rõhulised silbid. Eesti rahvalaulus on tüüpiline regivärsivorm, kus värsid põhinevad kaheksal silbil ja alliteratsioonil. Kaasaegses luules kasutatakse palju ka vabu värsse, mis ei järgi rangeid vorminõudeid. Värsi pikkus võib varieeruda ühest sõnast mitme rea pikkuse lauseni. Värsi kunsti hulka kuulub oskus kasutada poeetilisi kujundeid, metafoore ja helikõla, et luua emotsionaalne ja esteetiline mõju. Värsside järjestus ja rütm loovad luuletuse meloodia ja tähenduslikud rõhuasetused.
Etümoloogia
Läti keelest värss, edasi saksa keelest Vers, mis omakorda pärineb ladina sõnast versus (pööre, rida, värss)
Kasutusnäited
Luuletuse esimene värss kõlab: «Mu isamaa on minu arm».
Regivärsis on tavaliselt kaheksa silpi värssi kohta.
Kaasaegne luule kasutab sageli vabu värsse, mis ei allu rangele riimiskeemile.
Õpetaja palus õpilastel kirjutada luuletuse, milles on vähemalt neli salmi ja igas salmis neli värssi.