vastutus
Vastutus on kohustus vastata oma tegude või otsuste eest ja kanda nende tagajärjed. Vastutus tähendab, et inimene, organisatsioon või asutus peab oma tegevuse eest aru andma ja võtma vastu sellest tulenevad positiivsed või negatiivsed tulemused.
Vastutus on üks ühiskonna alustalasid, mis tähendab kohustust vastata oma tegude, otsuste või kohustuste täitmise või täitmata jätmise eest. Vastutus hõlmab nii moraalseid, õiguslikke kui ka sotsiaalseid aspekte, kus inimene, organisatsioon või institutsioon peab oma käitumise tagajärgedega arvestama ja nende eest seisma. Vastutustunnet peetakse küpse isiksuse tunnuseks ja see on oluline osa igast professionaalsest ja isiklikust suhtest. Vastutuse olemus seisneb selles, et isik mõistab oma tegude mõju teistele ja ühiskonnale laiemalt ning on valmis selle eest aru andma. Vastutus võib olla ennetav (kohustus tegutseda ettevaatlikult) või järelkontrolliiv (vastutamine juba toimunu eest). Õiguslik vastutus jaguneb kolmeks: tsiviilvastutus (kahju hüvitamine), kriminaalvastutus (karistus kuriteo eest) ja haldus- ehk väärteovastutus (karistus väärteo eest). Lisaks õiguslikule vastutusele on oluline moraalsvastutus, mis tuleneb eetikast ja ühiskonnas kehtivatest väärtustest. Töökeskkonnas räägitakse vastutusaladest, mis määratlevad, milliste ülesannete ja otsuste eest konkreetne töötaja vastutab. Vastutuse võtmine on ka juhtimise ja ettevõtluse oluline komponent, kus juhid kannavad vastutust oma meeskonna ja organisatsiooni tulemuste eest.
Etümoloogia
Tuletis tegusõnast «vastama» koos liitega -tus, mis moodustab abstraktset tegevust või seisundit märkivaid nimisõnu. Tähendab kohustust vastata, aru anda oma tegude eest.
Kasutusnäited
Vanemad kannavad vastutust oma alaeaste laste tegude eest.
Firma juht võttis täieliku vastutuse projekti ebaõnnestumise eest.
Kriminaalseadustik sätestab vastutuse kuritegude toimepanemise eest.
Töötaja tundis suurt vastutust oma meeskonna tulemuste eest.
Tsiviilvastutus tekib, kui kellelegi põhjustatakse kahju.