aabits
Aabits on õpetlik raamatu- või leheküljeline materjal, mis sisaldab tähestikku ja esimesi õppetunde, mida kasutati lapsi lugema ja kirjutama õpetamiseks.
Aabits on traditsiooniline õppematerjal, mida kasutati eelkõige 18.–20. sajandil laste põhihariduse andmisel. See raamat algab tähestikuga, millele järgnevad lihtsad sõnad, salmi ja jutukesed, mis olid kohandatud algajate õppijate tasemele. Aabitsa eesmärk oli õpetada lapsi tähti tundma, neid omavahel kombineerima ja seeläbi lugema õppima. Paljud aabitsa leheküljed sisaldasid ka moraalse sisu ja kasvatuslikke õpetusi. Aabitsad olid armastatud ja kultuuri jaoks olulised õppekirjad, mis jäid mitme põlvkonna mällu ja moodustasid osa eesti kultuuri pärandist.
Etümoloogia
Sõna "aabits" pärineb alemaanikute keelest, kus "Abenteuer" tähendas seiklusi ja õppimist; muutis kuju ja tähendust eesti traditsioonis spetsiifiliseks õppematerjaliks.
Kasutusnäited
Vanaema näitas mulle tema lapsepõlve aabitsat, mis oli kahe sajandi vanune.
Koolis õpid lapsi lugema aabitsast juba esimesest klassist.
Muuseum säilitab mitmeid vanemaid aabitsaid oma kogus.