tähestik
Tähestik on kindlas järjekorras paigutatud tähtede kogum, mida kasutatakse keele kirjapildis. Eesti keeles on 32 tähte, mis algavad A-ga ja lõpevad Ž-ga.
Tähestik on kokkuleppeline tähtede süsteem, mis on paigutatud kindlasse järjekorda ja mida kasutatakse keele kirjalikuks väljendamiseks. Iga keelel või keelerühmal on oma tähestik, mis kajastab selle keele häälduslikke iseärasusi. Eesti keeles kasutatakse ladinakeelsel alusel põhinevat tähestikku, mis koosneb 32 tähest: a, b, c, d, e, f, g, h, i, j, k, l, m, n, o, p, q, r, s, š, z, ž, t, u, v, w, õ, ä, ö, ü, x, y. Tähestiku järjekord on oluline sõnaraamatutes, registrites, kataloogides ja muudes süsteemides, kus on vaja teavet organiseerida. Tähestikku nimetatakse ka aabitsaks, kuigi aabits tähistab sagedamini õpikut, millega õpetatakse lapsi lugema. Maailmas kasutatakse erinevaid tähestikke: ladina, kirillitsa, kreeka, araabia, hiina kirjamärkidel põhinevat süsteemi jt. Tähestiku järgi paigutamist nimetatakse tähestikuliseks järjestuseks või alfabeetiliseks järjestuseks.
Etümoloogia
Sõna «tähestik» koosneb sõnast «täht» ja liitesuffiksist «-estik», mis moodustab kogumit tähistavaid nimisõnu. Sõna on eesti keeles kujunenud sarnaselt teiste kogumisõnadega nagu «rahvastik», «võrgustik».
Kasutusnäited
Lapsed õpivad koolis esimese asjana tähestikku ja lugema.
Sõnaraamatus on sõnad paigutatud tähestiku järgi.
Eesti tähestikus on tähed š, ž ja õ, mida paljudes teistes keeltes ei ole.