vaikimine
Vaikimine on tegevusetus rääkimisel, heli või kõne puudumine; samuti tahtlik kõnelemisest hoidumine või millestki mittekõnelemine.
Vaikimine on seisund või tegevus, kus inimene ei räägi, ei tee häält ega väljendu sõnaliselt. See võib olla nii tahtlik kui ka tahtmatu, ning selle tähendus ja väärtus sõltub suuresti kontekstist. Keeleliselt on vaikimine tegusõna «vaikima» tegevusnimi, mis väljendab kõnelemise või heliloome puudumist. Vaikimine võib olla lühiajaline paus vestluses, pikaajaline sõnatuse periood või teadlik valik mitte midagi öelda. Kultuuriliselt ja sotsiaalselt kannab vaikimine erinevaid tähendusi: see võib väljendada nõusolekut («vaikimine on nõusoleku märk»), austust (näiteks leinaseisus vaikus), protesti (vaikne meeleavaldus) või ebamugavust. Vaikimisele omistatakse ka sümboolset jõudu – see võib olla võimsam kui sõnad, väljendades sügavaid emotsioone või hoiakuid ilma verbaalse suhtluseta. Igapäevaelus võib vaikimine olla strateegiline valik, näiteks õiguslikud kontekstis on inimesel õigus vaikida (õigus mitte tunnistada enda vastu). Psühholoogiliselt võib pikaajaline vaikimine või suhtlusest hoidumine viidata konfliktile, pahameelele või emotsionaalsele distantseerumisele. Filosoofilises mõttes on vaikimist käsitletud kui ruumi mõtlemiseks, sisemiseks rahuneidmiseks ja teadlikkuseks.
Etümoloogia
Tuleneb tegusõnast «vaikima», mis omakorda pärineb eesti algkeelse tüve *vaiki- vormist, seotud soome-ugri keelte vastete ja heli puudumise väljendamisega.
Kasutusnäited
Pärast küsimust järgnes pikk vaikimine, kuni keegi julgeb vastata.
Kohtunik tuletas tunnistajale meelde, et tal on õigus vaikimisele.
Vaikimine kõneles rohkem kui sõnad – oli selge, et ta on pahane.
Meditatsioonis on vaikimine oluline osa sisemise rahu leidmisel.
Leinatalituse ajal valitses austusavaldusena täielik vaikimine.