ainuõige
Ainuõige on see, mis on ainus õige või korrektne variant, millel pole alternatiive. See väljendab absoluutset õigsust ja eksitamatust.
Ainuõige on omadussõna, mis tähistab midagi, mis on üksnes õige, korrektne või tõene viis, mille puhul muud võimalused ei käi või on valed. Sõna rõhutab, et tegemist on ainsuse õigsusega, millel puuduvad alternatiivsed lahendused või tõetõlgendused. Seda kasutatakse nii matemaatika, õiguse kui ka igapäevaelus, kui soovitakse väljendada, et olemasolev lahendus on paratamatu ja ainus võimalik. Sõna omab normatiivset varjundit – see nagunii viitab standardile, millest ei saa ette anda. Ainuõige on seotud ka filosoofiliste küsimustega absoluutse tõe olemasolu kohta.
Etümoloogia
Liitsõna: ainu- (ainus) + õige (korrektne, tõene). Omaaegselt tekkis 19. sajandil filosoofilise ja teaduslikul diskursuse kontekstis.
Kasutusnäited
Matemaatikas on võrrandil ainuõige lahendus.
Selles olukorras pole ainuõigeid vastuseid – kõik variandid on omavahelalt võimalikud.
Keeleõiguse seisukohalt on see ainuõige kirjapilt, mida peame kasutama.