süvend
Süvend on millegi sisse vajunud, lohku või õõnsasse jääv koht; nõgus pind või ala. Geoloogias ja geograafias on süvend maapinna madalam osa võrreldes ümbritseva alaga.
Süvend on üldkeeles millegi pinnast sisse vajunud, nõgus või õõnes koht. See võib olla väike lomp maapinnas, õõnsus esemel või lohk mis tahes pinnal. Igapäevakeeles kasutatakse sõna sageli füüsilise süvendkoha kirjeldamiseks, näiteks laudpinnal, teel või maapinnal. Geoloogias ja geograafias tähistab süvend maapinna madalama osa või nõgu, mis asub ümbritsevast alast madalamal. Suured süvendid võivad olla järvede, ojade või soode asukohaks. Süvendid tekivad erosiooni, setete kogunemise, geoloogiliste protsesside või inimtegevuse tulemusena. Arhitektuuris ja disainis kasutatakse sõna süvend kavandatud õõnsuste või nišide kohta, näiteks seina süvend riiuli või eseme jaoks. Süvend erineb kõrgendist, mis tähistab vastupidi kerkivat või tõusevat kohta.
Etümoloogia
Tuletis tegusõnast «süvenema» (sisse vajuma, süvenema), mis omakorda pärineb adjektiivist «süva» (sügav). Eesti keele traditsiooniline sõnamoodustus.
Kasutusnäited
Tee ääres oli sügav süvend, mis täitus vihmaveega.
Skulptuuril oli keskel väike süvend küünlajala jaoks.
Geoloogid uurisid piirkonna süvendeid ja kõrgendikke.