eneseväärikus
Eneseväärikus on inimese sisemine veendumus oma väärtuses ja väärikusest olenemata välisest tunnustusest või saavutustest. See on põhiline psühholoogiline vajadus ja inimliku arengu alus.
Eneseväärikus on inimese suhtumine iseendasse, mis väljendub veendumuses oma väärtuses, väärikusest ja õiguses olla austatud ning armastatuna. See on sügav sisemine tunne, et ollakse piisavalt hea ja väärtuslik inimene olenemata vigadest, ebaõnnestumistest või teiste arvamusest. Eneseväärikus erineb enesehinnangust – kui enesehinnang võib kõikuda sõltuvalt saavutustest ja välisest tagasisidest, siis eneseväärikus on püsivam ja sügavam veendumus oma olemuslikust väärtusest inimesena. Terve eneseväärikus kujuneb juba varases lapsepõlves läbi turvaliste kiindumussuhete ja tingimusteta armastuse kogemise. Psühholoogias peetakse eneseväärikusest lähtuvat eneseaktsepteerimist vaimse tervise oluliseks aluseks. Madal eneseväärikus võib viia enesekahtluste, depressiooni, ärevushäirete ja raskusteni suhtlemises, samas kui terve eneseväärikus toetab enesekindlust, vastupidavust ja rahulolu eluga. Enesevääriku inimene ei vaja pidevat välise heakskiidu otsimist ega määratle oma väärtust ainult saavutuste kaudu. Eneseväärikus on ka iniõiguste filosoofilises mõttes keskne mõiste – inimväärikus ehk igale inimesele kuuluv kaitsematu väärtus ja õigus lugupidavale kohtlemisele.
Kasutusnäited
Teraapia eesmärk oli aidata tal taastada eneseväärikus pärast pikka perioodi kuritarvitavas suhtes.
Lapse eneseväärikus areneb, kui vanemad pakuvad armastust ja tunnustust tingimusteta.
Ta õppis eristama eneseväärikust enesehinnangust – esimene on püsiv veendumus oma väärtuses, teine kõigub saavutuste järgi.