inimväärikus

Inimväärikus on üks fundamentaalsemaid mõisteid inimõiguste ja õigusfilosoofia vallas. See väljendab arusaama, et igal inimesel on ainuüksi inimesena olemasolu tõttu sisemine väärtus, mida tuleb austada ja kaitsta. Inimväärikus on võõrandamatu – seda ei saa ära võtta ega loovutada, ning see ei sõltu rassist, soost, rahvusest, vanusest, tervislikust seisundist, sotsiaalsetest omadustest ega muudest tunnustest. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 10 sätestab: «Igaühe inimväärikus on puutumatu ja seda on kohustatud tagama riik.» See tähendab, et riik peab kõigis oma tegevustes lähtuma inimese väärikuse austamisest ja kaitsest. Inimväärikuse rikkumiseks loetakse näiteks piinamist, vägivalda, alandavat kohtlemist, diskrimineerimist ning selliseid olukordi, kus inimest koheldakse pelgalt vahendina, mitte eesmärgina iseeneses. Praktikas väljendub inimväärikuse kaitse paljudes õigustes: õiguses elule, kehalisele puutumatusele, enesemääramisele, era- ja perekonnaelu puutumatusele ning sotsiaalsetele põhiõigustele. Inimväärikuse mõiste juured ulatuvad antiikfilosoofiasse ja kristlikku traditsiooni, kuid kaasaegsel kujul kujunes see eriti pärast Teist maailmasõda, kui vastureaktsioonina inimõiguste massilistele rikkumistele. ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon (1948) lähtub põhimõttest, et kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt.