põhiseadus
Põhiseadus on riigi kõrgeim õigusakt, mis sätestab riigikorralduse alused, riigivõimu jaotuse ja inimeste põhiõigused ning -vabadused.
Põhiseadus on riigi õigussüsteemi kõrgeim õigusakt ehk põhiseaduslik dokument, mis kehtestab riigikorralduse põhiprintsiibid, riigivõimude (seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim) jaotuse ning inimeste põhiõigused ja -vabadused. Kõik teised seadused ja õigusaktid peavad olema põhiseadusega kooskõlas. Eesti Vabariigi põhiseadus võeti rahvahääletusel vastu 28. juunil 1992 ja see jõustus 3. juulil 1992. See asendas 1938. aasta põhiseaduse ja kinnitas Eesti taasiseseisvumist ning demokraatliku õigusriigi taastamist. Eesti põhiseadus koosneb 15 peatükist ja 168 paragrahvist, mis reguleerivad muuhulgas Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevust ning tagavad kodanike õigused. Põhiseaduse muutmine on keeruline protsess, mis nõuab Riigikogu liikmete kvalifitseeritud häälteenamust või rahvahääletust, et tagada selle püsivus ja stabiilsus. Põhiseaduse järgimist kontrollib Riigikohus, kes teeb põhiseaduslikkuse järelevalvet ja tõlgendab põhiseaduse sätteid.
Etümoloogia
Liitsõna: põhi ('alus, põhjalik') + seadus ('õigusakt'). Moodustatud eestikeelsena vastena ladina ja rahvusvahelisele terminile constitutio.
Kasutusnäited
Eesti Vabariigi põhiseadus kinnitab, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik.
Riigikohus tunnistas seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks ja tühistas selle.
Põhiseaduse kohaselt on kõik inimesed seaduse ees võrdsed ning riik kaitseb igaühe õigust elule ja vabadusele.