stagflatsioon
Stagflatsioon on majanduslik olukord, kus esineb samaaegselt majanduskasvu aeglustumine või stagneerumine, kõrge inflatsioon ja kasvav tööpuudus. See on ebatavaline ja ohtlik majanduslik nähtus, kuna tavaliselt ei esine need probleemid korraga.
Stagflatsioon on makromajandusliku ebastabiilsuse vorm, mille puhul riigi või piirkonna majandus kogeb samaaegselt kolme negatiivset nähtust: majanduskasvu stagneerumist või aeglustumist, pidevat hinnatõusu (inflatsiooni) ja kasvavat töötust. See olukord on majanduspoliitika seisukohalt eriti keeruline, sest traditsioonilised meetmed ühele probleemile keskendudes võivad teist süvendada – näiteks inflatsiooni ohjeldamiseks kasutatav intressimäärade tõstmine võib veelgi aeglustada majanduskasvu ja suurendada töötust. Kõige tuntum stagflatsiooni periood toimus 1970. aastatel lääne tööstusriikides, sealhulgas USA-s ja Euroopas, kui nafta hinnatõus ja majandusšokid põhjustasid pikaajalise kriisi. Stagflatsioon kummutab klassikalise Phillipsi kõvera teooria, mille kohaselt inflatsioon ja tööpuudus peaksid liikuma vastupidistes suundades. Stagflatsiooni põhjusteks võivad olla tarnešokid (näiteks energia- või toorainehinnatõus), valesti suunatud rahapoolitus, struktuursed probleemid majanduses või välised kriisid. Eestis on mõiste saanud laiemalt tuntuks 2022–2023 aasta energiakriisi kontekstis, kui arutati stagflatsiooni riski Euroopas.
Etümoloogia
Inglise keelest stagflation (1960. aastad), mis on kokku sulandunud sõnadest stagnation 'stagneerumine' ja inflation 'inflatsioon'.
Kasutusnäited
1970. aastate stagflatsioon sundis majandusteadlasi oma teooriaid ümber hindama.
Keskpank seisab raske valiku ees: kuidas võidelda inflatsiooniga ilma majandust stagflatsiooni lükamata.
Energiakriis tekitas kartuse, et Euroopa võib sattuda stagflatsiooni.