eneseteadvus
Eneseteadvus on inimese võime tajuda ja mõista iseennast, oma mõtteid, tundeid, käitumist ning oma olemasolu teadvustada. Psühholoogias viitab see enda kui eraldiseisva subjekti teadvustamisele ja oma isikuomaduste, väärtuste ning identiteedi mõistmisele.
Eneseteadvus on psühholoogiline nähtus, mis tähistab inimese võimet teadvustada iseennast kui eraldiseisvat subjekti, tunnetada oma mõtteid, tundeid, soove ja käitumist ning mõista oma identiteeti. See hõlmab nii vahetu eneseteadvustuse hetke (nt peeglis enda äratundmine) kui ka sügavamat refleksiooni oma isikuomaduste, väärtushinnangute ja eesmärkide üle. Eneseteadvus areneb inimesel järk-järgult alates varasest lapsepõlvest, kui laps hakkab eristama ennast ümbritsevast keskkonnast ja teistest inimestest. Psühholoogias eristatakse mitut eneseteadvuse taset: primitiivset eneseteadvust (nt valu või nälga tajumine), reflektiivset eneseteadvust (oma mõtete ja tunnete teadvustamine) ning sotsiaalkultuurilist eneseteadvust (enda koha mõistmine ühiskonnas ja kultuuris). Filosoofias on eneseteadvus olnud keskne teema juba antiikajast, eriti seoses küsimusega, mis teeb inimese inimeseks. Kaasaegses psühholoogias peetakse eneseteadvust oluliseks emotsionaalse intelligentsuse, enesekontrolli ja isikliku arengu aluseks. Eneseteadvuse puudumine või häired võivad ilmneda mõnede psühhiaatriliste seisundite puhul. Igapäevakeeles kasutatakse mõistet eneseteadvus ka laiemalt, viidates inimese enesekindlusele, eneseväärtuse tunnetusele või oma võimete teadvustamisele.
Etümoloogia
Eesti liitsõna: ene(se) + teadvus, kus «ene» tähistab iseennast ja «teadvus» vaimset teadlikkust
Kasutusnäited
Lapse eneseteadvus hakkab arenema umbes kaheaastaselt, kui ta õpib ennast peeglist ära tundma.
Meditatsioon ja enesevaatlus aitavad süvendada eneseteadvust ja paremini mõista oma emotsioone.
Rahvusliku eneseteadvuse tõusuga kaasnes huvi kodumaise kultuuri ja keele vastu.