enesekontroll
Enesekontroll on oskus juhtida oma emotsioone, impulsse ja käitumist, et saavutada pikaajalisi eesmärke ning käituda sotsiaalselt sobival viisil.
Enesekontroll on psühholoogiline võime reguleerida oma emotsioone, mõtteid, impulsse ja käitumist vastavalt olukorrale ning pikemajalistele eesmärkidele. See hõlmab võimet talitseda hetkelisi soove, pidurdada impulsiivseid reaktsioone ning teha teadlikke valikuid, mis toetavad inimese pikaajalisi huve ja väärtusi. Enesekontroll on tihedalt seotud enesedistsipliini, tahtetugevuse ja emotsionaalse intelligentsusega. Psühholoogias peetakse enesekontrolli üheks olulisemaks isiksuseomaduseks, mis mõjutab paljusid eluvaldkondi – õpiedukust, tervisekäitumist, suhteid, karjääri ja üldist heaolu. Lapsed omandavad enesekontrolli oskusi järk-järgult arengu käigus, kusjuures täielik enesekontrolli võime kujuneb välja alles noorukieas, kui ajupiirkonnad on piisavalt arenenud. Kuulus Stanfordi ülikooli «maiustuste test» (marshmallow test) 1960.-70. aastatel näitas, et lapsepõlves parem enesekontroll on seotud parema toimetulekuga täiskasvanueas. Enesekontrolli võib treenida ja arendada läbi erinevate harjutuste, teadliku mõtlemise ja käitumisstrateegiate. Enesekontrolli puudumine võib väljenduda impulsiivsuses, vihastumisjuhtumites, sõltuvuskäitumises või raskustes eesmärkide saavutamisel.
Etümoloogia
Liitsõna: ene (ise, enda) + kontroll (valitsemine, juhtimine)
Kasutusnäited
Hea enesekontroll aitab vastu panna kiusatusele süüa tervisele kahjulikke toite.
Laps õpib enesekontrolli, kui vanemate abil õpib ootama oma korda ja mitte kohe nutma hakkama.
Stressiolukorras on enesekontroll hädavajalik, et mitte öelda midagi, mida hiljem kahetsetakse.
Edukas sportlane peab omama head enesekontrolli, et järgida treeningplaani ka siis, kui motivatsioon on madal.