alluvus
Alluvus on alluva isiku seisund või omadus, mis väljendub kellegi käsule kuulemise ja allutamise kaudu. See on alistuse ja allumatuse vastastikune suhe, kus inimene järgib teise inimese võimu ja autoriteeti.
Alluvus on sotsiaalse hierarhia nähtus, kus üks isik tunnustab teise isiku võimu ja autoriteeti ning kuuletub tema juhistele ja otsustele. See on kahe- või mitmepoolne suhte aspekt, mis tekib organisatsioonides, perekonnas, riigis ja muudes kogukondades. Alluvuses väljendub inimese valmidus juhinduda teise inimese käskudest ja otsustest, mis tugineb erinevatel alustel nagu seaduslik võim, lepingulised kohustused, õiguslik staatus või asjaomase isiku kompetentsus. Alluvus ei tähenda tingimata alistust või vabatahtlikkust, vaid võib olla nii vabatahtlik kui ka sunduslik. Näiteks töötaja alluvus tööandjale tuleneb töösuhtelt, sõduri alluvus ülemusele tuleneb sõjaväe distsipliinisüsteemist. Alluvuse mõiste on tihedalt seotud otstarbekuse, vastutuse ja organisatsioonistruktuuridega.
Etümoloogia
Soome-ugri päritolu sõna, mis tugineb tüvele 'alu' (all) + -(v)us (omadust väljendav sufiks).
Kasutusnäited
Töötaja alluvus juhatajale on määratletud töölepingus.
Sõjaväes on range alluvus rangete käskude täitmisele.
Kodaniku alluvus seadustele on demokraatliku riigi aluseks.