õudusfilm
Õudusfilm on filmi žanr, mille eesmärk on vaatajates tekitada hirmu, õudust ja pinget, kasutades selleks hirmutavaid tegelasi, olukordi ja atmosfääri.
Õudusfilm on kinokunsti žanr, mis keskendub vaatajas hirmu, õuduse, ärevuse ja pinge tekitamisele. Õudusfilmid kasutavad sageli üleloomulikke elemente (kummitused, deemonid, vampiirid, zombid), psühholoogilist õudust, vägivalda või hirmutavaid olukordi. Žanri iseloomulikud võtted on pimedus, ootamatud ehmatused, õõvastav helikujundus ja pinge järkjärguline kasvatamine. Õudusfilmid jagunevad mitmeteks alažanriteks: psühholoogiline õudus (keskendub tegelaste vaimutervisele ja sisemistele hirmudele), slasher-filmid (mõrvar jahtimas ohvreid), üleloomulik õudus (kummitused, deemonid), body horror (kehalised moonutused), found footage (leitud salvestiste vormis) ja teised. Žanr on olnud populaarne kogu kino ajaloo vältel, tuntud klassikute seas on sellised filmid nagu «Psühhopaat», «Saatuslik kutse», «Shining», «Tulnukas» ja «Karje». Õudusfilme kasutatakse sageli ka ühiskondlike hirmude ja ärevuste peegeldamiseks. Eesti kinodes on õudusfilmid populaarne žanr, kuigi Eestis endas on selles žanris tehtud filme vähe.
Kasutusnäited
Halloween'i ajal näidatakse televisioonis palju klassikalisi õudusfilme.
See õudusfilm oli nii hirmutav, et ma ei julgenud üksi koju minna.
Režissöör on tuntud oma psühholoogiliste õudusfilmide poolest, mis ei tugine odavatele ehmatustele.