altar

nimisõna ametlik kultuur

Altar on kirikutes ja pühakodades paiknev püha laud, kus toimuvad jumalateenistuse ja pühitsemisseremooniad. See on usuteenistuse keskne element, mille ümber kogutakse palveid ja ohverdamisi.

Altar on usukogukonnas pühaks peetav konstruktsioon või laud, mis asub tavaliselt kiriku või muulaususse pühendatud hoonemise peaosas. Altaris toimuvad erinevad rituaalid ja seremooniad, nagu nt ohverdamine, palved ja pidustused. Kristlikus traditsioonis on altar euharistia, ehk armulauanõmme pidamise keskmeks. Altari dekoreeritakse sageli lauaalusega, klaaspurkidega lilledega ja küünaldega. Ajalooliselt on altarid olnud erinevate usundite jaoks olulised, alates muistsete jumaluste ohvrikohtadest kuni tänapäevaseks usukogukonnade spirituaalse keskuseni.

Etümoloogia

Ladina keelest "altare" (ohvrilaud), tõenäoliselt seotud sõnaga "altus" (kõrge). Sõna on levinud Euroopa keeltesse kristliku usundi levimisega.

Kasutusnäited

Peapiiskop pidas missa altari ees suure koguduse ees.
Noortel maiuspäevadel koristavad vabatahtlikud altarit lilledega.
Vana kirik oli säilitanud oma originaalset puust altarit sajandite jooksul.

Otsi järgmist sõna

Sõnad, mõisted ja teemad — selgitatud lihtsalt ja selgelt