diagnoosimine
Diagnoosimine on haiguse või seisundi tuvastamise ja määramise protsess, mis põhineb sümptomaatika analüüsil, uuringutel ja testidel.
Diagnoosimine on meditsiiniliste meetodite abil patsientide haiguste, vigastuste või seisundite tuvastamise ja nende põhjuste väljaselgitamise protsess. See hõlmab anamneesi kogumine, füüsikaalseid uuringuid, laborites- ja instrumentaaldiagnostikaid. Diagnoosimine on arstiteaduse üks olulisemaid funktsioonide, sest õige diagnoos on eduka ravi aluseks. Protsess nõuab spetsialiseeritud teadmisi, kogemusi ja sageli mitme erialase arsti koostööd. Modernaajastul kasutatakse diagnoosimiseks kõrge tehnoloogia meetodeid nagu kompuutertomograafia, magnetresonanstomograafia ja geneetilised testid.
Etümoloogia
Kreeka keelest diagnōsis (διάγνωσις), mis koosneb dia- (läbi, vahel) ja gnōsis (teadmine) - seega "teadmine läbi vahendita". Sõna omandati eesti keelde meditsiinilise terminoloogia kaudu.
Kasutusnäited
Ravimi diagnoosimine nõuab täpset vereanalüüsi ja arsti konsultatsiooni.
Kaasaegne diagnoosimine on võimalik tänu paljudele diagnostilistele meetoditele.
Õige diagnoosimine on esimene samm haiguse edukaks raviks.