dissonants
Dissonants on kahe või enama heli või noodiga tekitatud ebameeldiv, pinge tekitav helijuhus, mis tavaliselt nõuab lahendamist. Kasutatud ka kujundlikult vastuolude ja ebakõlade väljendamiseks.
Dissonants on muusikas kahe või enama heli samaaegsest kõlamisest tekkinud pinge- ja disharmooniline efekt. Füüsikalises mõttes tekkivad dissonantsi kaasnevad ebameeldivad võnkesagedused, mis tekitavad kuuljas pinge ja tahtmist selle lahenduse järele. Ajalooliselt on dissonantsid muusikas arenenud: Renessanssiajastu pidas neid range keelduvateks, kuid modernsem muusika aktsepteerib ja kasutab neid loominguliselt. Kujundlikus tähenduses viitab dissonants ka ideede, arvamuste või seoste ebakõlale, vastuolule või kohesele sobimise puudumisele. Psühholoogias kasutatakse termini "kognitiivne dissonants" psüühilise pinge kirjeldamiseks, mis tekib vastuoluliste veendumuste või tegevuste vahel.
Etümoloogia
Ladinakeelne päritolu: "dis-" (lahku) + "sonare" (kõlama). Keskajal juurutati termin muusika- ja harmooniateooriasse.
Kasutusnäited
Klassikaline helilooja kasutab dissonantsit, et luua muusikas pinget ja draamatismi.
Nende arvamuste vahel oli tugev dissonants, mis muutis vestluse raskeks.
Muusika dissonants lahendati saatva harmooniliseks akordi.