distantsõpe
Distantsõpe on õppevorm, kus õpetaja ja õppijad asuvad eri kohtades ning õppimine toimub sidevahendite (internet, videokõned, õpikeskkond) kaudu ilma füüsilise kohalolekuta klassiruumis.
Distantsõpe on õppeprotsessi korraldamise viis, kus õpetaja ja õpilased või üliõpilased ei viibi samal ajal samas ruumis, vaid suhtlevad ja töötavad erinevates asukohtades tehnoloogiliste lahenduste abil. Õppematerjale jagatakse ja ülesandeid täidetakse digitaalsetes õpikeskkondades (nt Moodle, Google Classroom), tunne viiakse läbi videosilla vahendusel (Zoom, Teams) ning suhtlus toimub e-posti, vestlusplatvormide ja foorumite kaudu. Distantsõpe võib olla täielikult kaugõppena, kus kogu õppetöö toimub väljaspool õppeasutust, või osaliselt kaugõppena ehk hübriidõppena, kus vahelduvad klassiruumis ja kodust õppimine. Distantsõpe nõuab õppijalt suuremat iseseisvust ja eneseorganiseerimist ning õpetajalt oskust kohandada õppemeetodeid digitaalsesse keskkonda. Eestis muutus distantsõpe eriti laialt kasutatavaks COVID-19 pandeemia ajal 2020–2021, kui koolid ja ülikoolid liikusid perioodiliselt üle kaugõppele. Distantsõppe eelised on paindlikkus, ajakulu vähenemine teekonnal ja võimalus õppida igast kohast, kuid väljakutseteks on vähenenud sotsiaalne suhtlus, tehnilised tõrked ja motivatsiooni hoidmine ekraani taga.
Etümoloogia
Laensõna prantsuse keelest (distance) või inglise keelest (distance), kus 'distants' tähendab vahemaad, kaugust. Eestikeelne liitsõna distants + õpe.
Kasutusnäited
Pandeemia ajal pidid kõik koolid üle minema distantsõppele.
Ülikool pakub mitut magistriõppekava täieliku distantsõppena, mis võimaldab töötavatel inimestel kõrgharidust omandada.
Distantsõppe ajal tuli õpilastel ise palju rohkem vastutust võtta õppimise eest.