enesetsensuur

Enesetsensuur on nähtus, kus inimene, autor, ajakirjanik, kunstnik või organisatsioon jätab ise midagi ütlemata, kirjutamata või avaldamata, kartes võimalikke negatiivseid tagajärgi – näiteks töökoha kaotust, avalikku kritikat, õiguslikke probleeme või ühiskondlikku taunimist. Väliseid keelde või sunni selle peale ei rakendata, vaid inimene või organisatsioon otsustab ise end piirata. Enesetsensuur erineb riiklikust või ametlikust tsensuurst selle poolest, et keegi väljastpoolt ei käsi midagi varjata – surve võib olla psühholoogiline või eeldatav, mitte otsene. Enesetsensuur on tavaline autoritaarsetes ühiskondades, kus inimesed kardavad repressioonide või diskrimineerimise ohtu. Samas võib enesetsensuur esineda ka demokraatlikes riikides, näiteks kui ajakirjanikud väldivad teatud teemasid, kartes kaotada meediamaja rahastusvoogu või põhjustada pahameelt reklaamiandjates. Enesetsensuur võib mõjutada sõnavabadust ja avalikku debatti negatiivselt, sest olulised teemad võivad jääda käsitlemata. Mõnikord aga võib inimene rakendada enesetsensuurina lihtsat kaalutletust – näiteks hoolikat sõnavalikut tundlikes olukordades, et mitte kellegi tundeid riivata.