kevad
Kevad on aastaaeg talve ja suve vahel, mis Eestis kestab umbes märtsist maini ning mida iseloomustavad lume sulamine, looduse ärkamine, päevade pikeneminen ja temperatuuride tõus.
Kevad on üks neljast aastaaegadest, mis järgneb talvele ja eelneb suvele. Astronoomiliselt algab kevad kevadpööripäeval (umbes 20.–21. märtsil), mil päev ja öö on võrdse pikkusega, ning lõpeb suvise pööripäevaga (umbes 21. juunil). Meteoroloogiliselt loetakse kevadeks märtsi, aprilli ja maikuud. Eestis on kevad muutlike ilmadega aastaaeg, mil vahelduvad külmemad ja soojemad perioodid, samuti vihm ja päikesepaiste. Kevade iseloomulikud tunnused on lume sulamine, jõgede jääminek, lindude tagasitulek rändelt, puude ja põõsaste õitsemine ning looduse üldine ärkamine talveunest. Temperatuurid tõusevad järk-järgult, kuigi öökülmad võivad esineda veel maikuuski. Kevadel pikenevad päevad kiiresti, mis mõjutab nii loodust kui ka inimeste meeleolu. Kevad on paljudes kultuurides uue alguse, lootuse ja uuenemise sümbol. Eesti rahvakalendris on kevadega seotud mitmed tähtpäevad, nagu munadepüha (lihavõtted), volbripäev (30. aprill) ja emakeelepäev (14. märts). Põllumajanduses on kevad külviaeg, mil alustatakse põllutöid ja istutusi. Kevadet seostatakse ka kevadväsimuse nähtusega, mis võib tekkida organismi kohanemisel valgusrežiimi ja temperatuuride muutustega.
Etümoloogia
Sõna «kevad» pärineb läänemeresoome algkeelest, kus tähendas kevadist aega; sarnane sõna esineb ka soome keeles (kevät).
Kasutusnäited
Sel aastal tuli kevad ebatavaliselt varakult ja lumikellukesed õitsesid juba veebruari lõpus.
Kevadel naasevad pääsukesed Eestisse ja hakkavad pesitsema talude rehealuste alla.
Paljud inimesed tunnevad kevadel väsimust ja unisust, mis võib olla seotud organismi kohanemisega pärast talvist perioodi.