erikollektsioon
Erikollektsioon on raamatukogu, arhiivi või muuseumi eraldi hoitav ja kasutamisele piiratud juurdepääsuga kogude osa, kuhu kuuluvad haruldased, väärtuslikud või sisu poolest erilise tähelepanu vajavad teosed ja materjalid.
Erikollektsioon on kultuuriasutuse (raamatukogu, arhiiv, muuseum) eraldi säilitatav ja kasutamisele erilise korraga juurdepääsetav kogude osa. Erikollektsiooni kuuluvad tavaliselt haruldased ja väärtuslikud teosed, vanakiri, käsikirjad, esmatrükid, piiratud tiraažiga väljaanded, kunstiteosed, autograafid ning muud omanäolised materjalid, mis vajavad erilist säilitamist ja kaitset. Raamatukogudes võivad erikollektsiooni kuuluda ka sisu poolest tundliku iseloomuga materjalid, nagu totalitaarregiimide propaganda, eksternistlik kirjandus või äärmuspäraseid vaateid sisaldavad teosed. Nõukogude ajal kuulus erikollektsiooni (vene keeles spetskhran ehk spetsiaalhoiustus) ideoloogiliselt sobimatu kirjandus, mille kasutamine oli rangelt piiratud ja nõudis erilubasid. Tänapäeval on erikollektsioonid peamiselt väärtuslike materjalide kaitsmiseks ning nende kasutamine nõuab tavaliselt eelnevat tellimust ja on võimalik ainult lugemissaalis. Eesti suurematel raamatukogudel nagu Rahvusraamatukogu, Tartu Ülikooli raamatukogu ja teistel on olulised erikollektsioonid, mis säilitavad eesti kultuuripärandit.
Etümoloogia
Liitsõna sõnadest «eri» (eriliselt, eraldi) ja «kollektsioon» (kogumik, kogu, ladinakeelsest collectio).
Kasutusnäited
Rahvusraamatukogu erikollektsioonis säilitatakse haruldasi eestikeelseid trükiseid 17. sajandist.
Nõukogude ajal kuulusid paljud lääne kirjanduse tõlked erikollektsiooni ja olid tavalugejale kättesaamatud.
Erikollektsiooni materjalide kasutamiseks tuleb täita eriline tellimislehe ja töötada lugemissaalis.