funktsionalism
Funktsionalism on mõtteviis ja kujunduspõhimõte, mille kohaselt asjade vorm peaks tulenema nende funktsioonist ja kasutusviisist. Kõige tuntum on funktsionalism arhitektuuris ja disainis, kus eelistatakse praktilist otstarbekust dekoratiivsusele.
Funktsionalism on lai mõiste, millel on erinevaid tähendusi sõltuvalt valdkonnast. 1. Arhitektuuris ja disainis on funktsionalism 20. sajandi alguses tekkinud suund, mille põhimõte on, et hoone või eseme kuju ja välimus peaksid lähtuma selle funktsioonist, mitte dekoratiivsusest. Funktsionalistlik arhitektuur väldib kaunistusi ja keskendub praktilisusele, ratsionaalsusele ja tööstuslikele materjalidele nagu betoon, teras ja klaas. Tuntud funktsionalistlikud ehitised Eestis on näiteks Pärnu rannahooned ja mitmed 1930ndate aastate korterelamud. 2. Filosoofias ja psühholoogias tähendab funktsionalism suunda, mis keskendub vaimsete protsesside funktsioonile ja otstarbekusele, mitte ainult nende struktuuridele. Funktsionaalne lähenemine küsib, milleks mingi mõtteprotsess või käitumine on vajalik. 3. Sotsioloogias on funktsionalism teooria, mis käsitleb ühiskonda kui süsteemi, kus iga osa täidab kindlat funktsiooni terviku toimimisel. Kõigis nendes tähendusvabadustes on ühine idee, et vorm järgneb funktsioonile ja kõigel on praktiline eesmärk.
Etümoloogia
Ladinakeelsest sõnast «functio» (tegevus, täitmine), millele on lisatud järelliide -ism. Kujunes iseseisvaks mõisteks 20. sajandi alguses.
Kasutusnäited
Funktsionalism domineeris Eesti arhitektuuris 1930ndatel aastatel, tuues linnapilti lihtsate joontega modernse ilme.
Disainerid järgivad funktsionalismi põhimõtteid, kujundades mööblit, mis on ennekõike mugav ja praktiline.
Psühholoogias uurib funktsionalism, kuidas meie mõtlemine aitab meil keskkonnas kohaneda ja probleeme lahendada.