hääletoon
Hääletoon on inimese hääle kõrgus, tugevus ja värvingu kombinatsioon, mis väljendab kõneleja emotsioone, suhtumist ja kavatsusi.
Hääletoon on kõne prosoodiliste tunnuste kogum, mis hõlmab hääle kõrgust, tugevust, kiirust, rütmi ja tembrit. See annab kuulajale lisainfot sõnade tähendusele ja paljastab kõneleja emotsionaalse seisundi, suhtumise vestluspartneri või käsitletava teema suhtes. Näiteks võib sama lause kõlada sõbraliku, vihase, irooniline või ükskõikse häälega, mis muudab oluliselt selle tähendust ja mõju. Hääletoonil on oluline roll suhtlemises, kuna sageli kannab see rohkem tähendust kui sõnad ise. Psühholoogide hinnangul moodustab verbaalse suhtluse mõjust vaid 7% sõnade sisu, ülejäänu pärineb häälest ja kehakeelest. Hääletooni oskuslik kasutamine on oluline nii igapäevasuhtluses, avaliku esinemise kui ka professionaalses töös, näiteks õpetajate, näitlejate või kõnekonsultantide jaoks.
Etümoloogia
Liitsõna: hääl + toon (muusikaline toon, varjund)
Kasutusnäited
Õpetaja range hääletoon pani lapsed kohe vaikseks.
Tema hääletoonist oli kuulda, et ta on millegi pärast pahaseks saanud.
Klienditeeninduses on oluline hoida hääletoon sõbralik ja abiväärne.