haldjas
Haldjas on eesti rahvausus vaimolendit tähistav nimetus, kes kaitseb ja valvab kindlat kohta, nähtust või eluvaldkonda, nagu mets, vesi, maja või põld.
Haldjas on eesti mütoloogias ja rahvausus vaimolendit või üleloomulikku kaitsjat tähistav mõiste. Haldjas on seotud kindla paiga, looduse osa või eluvaldkonnaga, mida ta kaitseb ja valvab. Eesti rahvapärimuses on tuntud mitmesuguseid haldjaid: metsahaldjas valvab metsa ja seal elavaid loomi, veehaldjas kaitseb veekogusid, koduhaldjas hoiab kodu ja põlluhaldjas tagab põllu viljakuse. Haldjaid kujutati sageli inimlaadsete olenditena, kuid nad võisid ilmuda ka loomade või looduse osana. Haldjatega oli oluline hästi läbi saada – neid austati ohvriannidega ja neile räägiti lahkelt, et tagada edu ja kaitset. Tänapäeval esineb haldjas ka kirjanduses, muinasjuttudes ja fantaasiakirjanduses üldisema kaitsvat vaimolendit tähistava sõnana. Sõna kasutatakse ka üldises tähenduses kaitseingeli või hea vaimu kohta, näiteks väljendis «õnne haldjas».
Etümoloogia
Sõna «haldjas» on eesti keeles muistne ja seotud verbiga «haldama» (valitsema, valvama, hoidma). Haldjas on seega keegi, kes haldab ehk valvab mingit kohta või valdkonda.
Kasutusnäited
Vanade lugude järgi elab igas metsas oma haldjas, kes kaitseb seal elavaid loomi.
Meie vanaema uskus, et koduse haldja heaks meeleks peab maja alati korras hoidma.
Muinasjutus aitas haldjas kangelast metsast läbi juhatada.