keskkomitee
Keskkomitee oli kommunistliku partei kõrgeim juhtorgan kahe kongressi vahel, mis tegeles partei igapäevase juhtimise ja poliitiliste otsustega. Nõukogude Liidus oli NLKP Keskkomitee riigi tegelik võimukeskus.
Keskkomitee oli kommunistliku partei kõrgeim juhtimisorgan kahe parteikongressi vahelisel ajal. Nõukogude Liidus valis parteikongressi delegaatide kogu Keskkomitee liikmed, kes seejärel vastutasid partei ja riigi poliitika elluviimise eest kuni järgmise kongressini. Keskkomitee koosnes tavaliselt sadakonnatähelistest liikmetest ja asendusliikmete reast, kuigi arv varieerus ajajärguti. NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei) Keskkomitee oli Nõukogude Liidu tegelik võimukeskus, mis tegi olulisi otsuseid riigi poliitika, majanduse ja välissuhete kohta. Keskkomitee valis enda seast väiksema juhtorgani - poliitbüroo, mis tegeles kõige olulisemate küsimustega. Samuti valis Keskkomitee partei peasekretäri, kes oli riigi tegelik juht. Eesti NSV-s tegutses samuti EKP (Eesti Kommunistliku Partei) Keskkomitee, mis oli formaalselt iseseisev, kuid tegelikult allus Moskva juhistele. Keskkomitee hoone Tallinnas Pikk tänaval on tuntud kui NLKP EK hoone. Tänapäeval kasutatakse terminit keskkomitee peamiselt ajaloolises kontekstis, viidates nõukogude-aegsele võimustruktuurile. Mõnikord kasutatakse sõna irooniliselt või metafoorina, vihjates bürokraatlikule või ebaläbipaistvale võimuorganile.
Etümoloogia
Vene keelest цeнтpaльный кoмитeт (tsentralnõi komitet) - keskne komitee
Kasutusnäited
NLKP Keskkomitee tegi 1956. aastal otsuse Stalini isikukultuse hukkamõistmise kohta.
EKP Keskkomitee esimene sekretär oli Nõukogude Eestis üks mõjukamaid ametikohti.
Partei keskkomitee hoone Tallinnas on tänapäeval valitsusasutuste kasutusel.