heaolu
Heaolu on inimese või ühiskonna hea seisund, milles on tagatud materiaalne ja vaimne järg, tervis, turvalisus ning elukvaliteet. Heaolu hõlmab nii majanduslikku kindlustatust, sotsiaalset turvalisust kui ka emotsionaalset ja füüsilist tervist.
Heaolu on lai mõiste, mis kirjeldab inimese või ühiskonna üldist head seisundit ja elukvaliteeti. See hõlmab erinevaid valdkondi: majanduslikku kindlustatust (piisav sissetulek, töö), sotsiaalset turvalisust (arstiabi, haridus, eluase), füüsilist ja vaimset tervist ning võimalust elada väärikat elu. Heaolu ei tähenda ainult vaesuse puudumist, vaid ka võimalust teostada ennast, olla osa kogukonnast ja elada turvaliselt. Heaolus ühiskonnas on inimestel tagatud põhivajadused ja ligipääs teenustele, mis võimaldavad elada täisväärtuslikku elu. Eestis kasutatakse mõistet sageli seoses sotsiaalpoliitikaga – kõneldakse heaoluriigist, heaoluteenustest või rahva heaolust laiemalt. Heaoluriik on riigimudel, kus riik tagab kodanikele sotsiaalse kaitse ja teenused nagu tervishoiu, hariduse ja sotsiaalkindlustuse. Heaoluga tegelevad nii valitsus, kohalikud omavalitsused kui ka mittetulundusorganisatsioonid. Heaolu mõõtmiseks kasutatakse erinevaid näitajaid: SKP elaniku kohta, eeldatav eluiga, hariduse tase, tööhõive määr ning subjektiivne õnnetunne. Kaasaegses käsitluses rõhutatakse, et heaolu on mitmemõõtmeline – see pole ainult majanduslik, vaid hõlmab ka keskkonda, sotsiaalseid suhteid ja eluga rahulolu.
Etümoloogia
Eesti keeles liitsõna: hea + olu (seisund, olek). Sõna 'olu' on vananenud sõna, mis tänapäeval iseseisvalt vähe kasutatav, kuid esineb liitsõnades (näiteks 'olukord').
Kasutusnäited
Eesti heaolu on viimase kolmekümne aasta jooksul märkimisväärselt kasvanud.
Kohalik omavalitsus pakub eakatele erinevaid heaoluteenuseid, sealhulgas koduhooldusteenust.
Laste heaolu tagamiseks on vaja pöörata tähelepanu nii haridusele kui ka turvalisele kodukeskkonnale.