hiilima
Hiilima on liikuma vaikselt, ettevaatlikult ja märkamatult, sageli kellegi eest või kuhugi salaja pääsemiseks.
Hiilima tähendab vaikset, ettevaatlikku ja märkamatut liikumist, kus püütakse vältida tähelepanu äratamist. Hiilija liigub tavaliselt aeglaselt, kasutab varjupaiku ja püüab mitte tekitada müra. Seda tehakse sageli kas kellegi eest peitumiseks, kuhugi salaja pääsemiseks või kellegi märkamatuks üllatamiseks. Sõna kasutatakse nii otseses kui ka kujundlikus tähenduses. Otseses tähenduses viitab hiilimine füüsilisele liikumisele, näiteks kui keegi hiilib mööda koridori, et mitte magajaid äratada, või kui laps püüab salaja toredust võtta. Loomadest on hiilimiseks tuntud eriti kassid, kes hiilijavad saaki jahtides. Kujundlikult võib hiilima viidata ka millegi märkamatuks tegemisel või vaiksel levikul, näiteks «viga hiilis koodi sisse» või «hirm hiilis südamesse». Sõnal on sageli kergelt negatiivne varjund, viidates salaviisilisele või ebaaususele tegevusele, kuigi see võib olla ka neutraalne, näiteks looduses liikumisel.
Etümoloogia
Soome-ugri päritoluga sõna, suguluses soome keele sõnaga «hiipiä».
Kasutusnäited
Kass hiilib vaikselt hiire poole, et seda üllatada.
Laps proovis vanemate magamistuppa hiilida, et kingitust piiluda.
Varas hiilib pimeduses mööda tänava äärset varju.
Me hiilisime vaikselt majast välja, et mitte kedagi äratada.
Kurbus hiilib südamesse märkamatult.