hiis
Hiis on eesti rahvausus püha paik, tavaliselt metsasalu või puistu, kus toimetati ohverdamisi ja usutalitusi. Hiisi peeti vaimude ja esivanemate elukohaks, mida tuli austusega kohelda.
Hiis on eesti ja teiste läänemeresoome rahvaste traditsioonis püha paik looduses, enamasti metsasalu, puuderühm või allikas, mis oli pühendatud vaimudele ja esivanemate kultusele. Hiites toimetati ohverdamisi, paluti headust ja kaitset ning austati looduse ja esivanemate vaimusid. Hiisi käsitleti pühapaigana, kus kehtisid ranged reeglid: sealt ei tohtinud midagi võtta, mitte puud raiuda ega jahti pidada. Eesti rahvausus olid hiied seotud maa- ja viljasaagitagamisega, samuti kogukonna heaoluga. Hiis võis olla ka paik, kus asusid pühad kivid, puud või allikad, millel omistati erilisi omadusi. Tänapäeval on paljud ajaloolised hiied säilinud looduskaitsealadena ja neid peetakse oluliseks osaks eesti kultuuripärandist. Tuntumaid hiisi on näiteks Tõstamaa hiis, Põlula hiis ja Kaali kraatri hiis. Hiied on tänapäeval populaarsed ka maausk-tahtlikkuse taastajate seas ning neid kasutatakse vaimse puhastumise ja looduse austamise kohtadena. Sõna «hiis» kasutatakse mõnikord ka üldisemalt pühapaiga või rahukoha tähenduses.
Etümoloogia
Sõna «hiis» on läänemeresoome päritolu, sugulussõnad esinevad soome (hiisi), vepsa (hiž) ja teistes läänemeresoome keeltes. Algne tähendus on seotud püha paiga ja vaimuga.
Kasutusnäited
Vana hiis on siiani säilinud puutumatu metsasaluna, kuhu kohalikud inimesed tulevad vaikust otsima.
Muistses Eestis toimetati hiites ohverdamisi ja palveid headele vaimuolenditele.
Tõstamaa hiis on üks tuntumaid ja paremini säilinud pühapaiku Eestis.