humanism
Humanism on maailmavaade ja vaimne liikumine, mis rõhutab inimese väärtust, mõistust ja võimeid ning keskendub inimlikele huvidele ja väärtustele religioossete või üleloomulike seletuste asemel.
Humanism on maailmavaade ja filosoofiline suund, mis seab keskmesse inimese, tema mõistuse, väärikuse ja võimed. Humanistlik lähenemine rõhutab inimlikke väärtusi, eetikat ja ratsionaalset mõtlemist ning lähtub arusaamast, et inimene ise on võimeline looma tähendust ja lahendama probleeme ilma üleloomulike või religioossete seletusteta. 1. Renessansihumanism oli 14.-16. sajandi vaimne ja kultuuriliikumine Euroopas, mis süvendas huvi antiikaja kultuuri, kirjanduse ja filosoofia vastu ning rõhutas inimese loomulikke võimeid ja hariduse tähtsust. See tähendas pöördumist keskaja religioosselt maailmavaadialt tagasi inimkesksema mõtteviisi juurde. Renessansihumanistid nagu Erasmus, Petrarca ja Thomas More uurisid antiikkirjandust ja propageerisid haridust ning kriitilise mõtlemise arendamist. 2. Kaasaegne sekulaarne humanism on maailmavaade, mis põhineb teadusel, kriitilisel mõtlemisel ja humanistlikul eetikал. See ei tugine religioossetele dogmadele, vaid rõhutab inimõigusi, kaastunnet, õiglust ja ratsionaalset lähenemist probleemide lahendamisele. Sekulaarse humanismi esindajad näevad eetikat ja moraali inimlikust kogemusest ja ühiskondlikust kokkuleppest tulenevana, mitte jumalikust käsust.
Etümoloogia
Ladinakeelsest sõnast humanus ('inimlik, haritud'), mis tuleneb sõnast homo ('inimene')
Kasutusnäited
Renessansi humanism tõi kaasa uue suhtumise haridusse ja teadusesse.
Tänapäevane humanism rõhutab iga inimese võrdset väärtust ja inimõigusi.
Humanismi põhimõtted mõjutasid oluliselt valgustusajastu mõtlejaid.