idealism
Idealism on filosoofiline suund, mis peab maailma aluseks vaimu, mõtte või ideed, mitte ainet. Samuti ellusuhtumine, mis lähtub kõrgetest eetilistest põhimõtetest ja uskub head taotledes parema tuleviku võimalikkusse.
1. Filosoofias on idealism suund, mis väidab, et tegelikkuse alus on vaimne, mitte materiaalne. Idealistide järgi on mõte, teadvus või ideed esmasemad kui füüsiline maailm. Klassikaline näide on Platoni õpetus, mille kohaselt nähtav maailm on vaid varjude maailm, tegelik reaalsus aga igavesed ja muutumatud ideed. Georg Wilhelm Friedrich Hegel arenguteooria kohaselt on ajalugu absoluutse vaimu enesteadvusele jõudmise protsess. Idealism on materialismi vastand. 2. Üldkeeles tähendab idealism ellusuhtumist või maailmavaadet, mis lähtub kõrgetest moraali- ja eetikanõuetest ning uskub inimese ja ühiskonna täiustamise võimalikkusse. Idealist on inimene, kes tegutseb veendumuste ja põhimõtete nimel, püüdlemata isikliku kasuni, ning usub head taotledes parema tuleviku saabumisse. Sellist suhtumist iseloomustab sageli optimism ja usk inimese headusesse, kuigi seda võidakse pidada ka liiga ebarealistlikuks või naiiviks.
Etümoloogia
Prantsuse keelest idéalisme, mis tuleneb kreeka keelest idea 'kuju, mõte'
Kasutusnäited
Berkeley subjektiivne idealism väidab, et eksisteerida tähendab olla tajutud.
Tema idealism ei lubanud tal kompromisse sõlmida oma põhimõtetega.
Noore õpetaja idealism põrkas kokku koolisüsteemi karmide reaalsustega.