imperaator
Imperaator on kõrgeim monarhiatiitel, mida kandis impeeriumi valitseja. Ajalooliselt tuntumad on Rooma imperaatorid ja Vene tsaarid, kes kandsid imperaatori tiitlit.
Imperaator on kõrgeim monarhiatiitel, mis tähistab impeeriumi absoluutset valitsejat. Tiitel on kõrgem kuningast ja väljendab võimu mitme rahva või riigi üle. Imperaatori võim hõlmas tavaliselt ulatuslikke territooriume ja erinevaid rahvusi. Ajalooliselt pärineb tiitel Vana-Roomast, kus imperaatorid valitsesid Rooma impeeriumit alates Augustusest (27 eKr). Tuntumad imperaatorid ajaloos on olnud Rooma imperaatorid nagu Augustus, Marcus Aurelius ja Constantinus I, Bütsantsi keisrid, Püha Rooma riigi keisrid, Prantsuse imperaator Napoleon Bonaparte, Vene imperaatorid (tsaarid) ning Jaapani keisrid. Tiitlit kasutati ka Hiinas, India moguliriigis ja Osmanite riigis. Tänapäeval kannab monarhina imperaatori tiitlit vaid Jaapani keiser. Kujundlikult võib imperaatoriks nimetada ka kellegi valdkonna absoluutset valitsejat või äriimperiaatori.
Etümoloogia
Ladinakeelsest sõnast imperator ('käskija, väejuht'), mis tuleneb tegusõnast imperare ('käskida, valitseda')
Kasutusnäited
Rooma imperaator Augustus rajas impeeriumi, mis püsis sajandeid.
Vene imperaator Peeter I ehitas Peterburi ja reformis riiki põhjalikult.
Napoleon krooniti Prantsusmaa imperaatoriks 1804. aastal.