iseärasus
Iseärasus on omadus, tunnus või nähtus, mis eristab kedagi või midagi teistest, muutes ta ainulaadseks või eriliseks.
Iseärasus on eripära, iseloomulik tunnus või omadus, mis eristab inimest, asja, nähtust või kohta teistest. See võib olla nii füüsiline, psühholoogiline kui ka kultuuriline tunnus, mis teeb millegi äratuntavaks ja unikaalseks. Iseärasus võib viidata üksikisiku eripäradele, nagu erilised võimed, harjumused või käitumisviisid, samuti rahvaste, piirkondade või ajalooperioodide tunnusjoontele. Näiteks võib rääkida eesti kultuuri iseärasustest või mingit toodet iseloomustavatest tehnilisest iseärasusest. Sõna kandub sageli positiivset või neutraalset tähendust, rõhutades erilisust ja ainulaadsust. Iseärasus võib olla nii loomulik (pärilik või looduslik tunnus) kui ka omandatud (kujunenud kogemuste või keskkonna mõjul). Mõistet kasutatakse laialt erinevateks kontekstides: kultuuri, arhitektuuri, looduse, keele, tavade ja inimeste kirjeldamisel.
Etümoloogia
Liitsõna: ise + ärasus (eripärasus, erilisus). Tuleneb tüvest «ise» (oma, omane) ja «ära» eesliitest, mis väljendab eristumist.
Kasutusnäited
Eesti rahva iseärasuseks peetakse sageli reserveeritud suhtluslaadi ja tugeva looduside.
Selle hoone arhitektuurne iseärasus seisneb ootamatus geomeetriliste vormide kasutuses.
Iga inimese iseärasused teevad temast ainulaadse isiksuse.