iseloomustamine
Iseloomustamine on kellegi või millegi iseloomulike tunnuste, omaduste ja eripära kirjeldamine või esitamine. See on protsess, mille käigus tuuakse välja olulised jooned, mis aitavad mõista ja eristada isikut, nähtust või objekti.
Iseloomustamine on kellegi või millegi tunnuste, omaduste ja eripära kirjeldamine või esitamine, mille eesmärk on anda terviklik ja täpne ülevaade iseloomulikest joonte. Iseloomustamisel keskendutakse nendele omadustele, mis teevad objekti, isiku või nähtuse äratuntavaks ja eristavad seda teistest. Kirjanduses on iseloomustamine oluline võte tegelaskuju kujundamisel. Kirjanik võib tegelast iseloomustada otseselt (otsene iseloomustamine), kirjeldades tema välimust, iseloomu ja käitumist, või kaudselt (kaudne iseloomustamine), laskudes lugejal tegelase olemust järeldada tema tegude, sõnade ja teiste tegelaste reaktsioonide kaudu. Hariduses ja tööelus kasutatakse iseloomustamist hinnangute andmisel, näiteks tööandja iseloomustus töötaja kohta või õpetaja hinnang õpilase kohta. Selline iseloomustamine sisaldab tavaliselt infot isiku oskuste, omaduste, tugevuste ja nõrkuste kohta. Samuti kasutatakse mõistet keeleteaduses ja retoorikas, kus iseloomustamine viitab stiililistele vahenditele, mis aitavad luua elavat ja kujundlikku kirjeldust.
Etümoloogia
Tuletatud sõnast «iseloom» koos tegusõnalise liite «-sta» ja tegevusnime liite «-mine» abil. Sõna «iseloom» koosneb osadest «ise» (inimese olemus, isiksus) ja «loom» (loomus, olemus).
Kasutusnäited
Romaanis kasutab autor kaudset iseloomustamist, lastes lugejal peategelase iseloomu mõista tema tegude kaudu.
Tööandja palus kirjutada põhjaliku iseloomustamise endise töötaja kohta.
Õpetaja andis õpilasele kaasa sooja iseloomustamise gümnaasiumisse astumiseks.