jalakäija
Jalakäija on inimene, kes liigub jalgsi, kõndides või jookstes, kasutamata sõidukit. Liikluses on jalakäijad kõige haavatavam osalejate rühm ja neil on eriõigused nagu ülekäigurada.
Jalakäija on inimene, kes liigub jalgsi ehk kõndides, jookstes või joostes. Liikluses hõlmab jalakäija mõiste ka inimesi, kes liiguvad ratastooliga, rulluiskudega, rulaga, tõukerattaga või lükkavad jalgrattast, lapsevankrit või käru. Jalakäijad on liiklusest osavõtjad, kellel on nii õigused kui kohustused. Neile on ette nähtud kõnniteed, jalgteed ja ülekäigurajad. Ülekäigurajal on jalakäijal eesõigus sõidukite ees – juhid peavad jalakäijale teed andma. Jalakäijad peavad üldsegi ületama sõiduteed ülekäigurajal, kui see on läheduses. Pimedal ajal või halva nähtavuse korral soovitab liikluseeskiri jalakäijal kanda helkurit, et olla juhtidele paremini nähtav. Jalakäija liikluskäitumine on liiklusohutuse seisukohalt kriitiline, sest jalakäijad on liikluses kõige kaitsetumad – neil puudub kaitsev kere nagu autojuhtidel. Eestis on jalakäijate ohutus oluline teema liiklusohutuskampaaniates.
Etümoloogia
Liitsõna: jala (jalgsi, kõndides) + käija (käima-tegusõnast, liikuja).
Kasutusnäited
Jalakäija peab ületama teed ülekäigurajal.
Autojuht peab andma jalakäijale ülekäigurajal teed.
Pimedal ajal on jalakäijal soovitatav kanda helkurit.