jalaväerügement
Jalaväerügement on sõjaväeline üksus, mis koosneb mitmest pataljonist ja kuulub brigaadi või divisjoni koosseisu. Ajalooliselt oli rügement jalaväe põhiline taktikaline ja halduslik üksus paljudes riikides.
Jalaväerügement on sõjaväeline üksus, mis koosneb tavaliselt 2-4 pataljonist ning toetusüksustest. Rügemendi suurus võib varieeruda, kuid ajalooliselt on see hõlmanud umbes 1500-3000 sõdurit. Rügementi juhib tavaliselt kolonel või kolonelleitnant. Jalaväerügement on mõeldud lahingtegevuseks jalgsi või kergete sõidukitega, erinevalt tanki- või suurtükiväeüksustest. Paljudes riikides on rügement kandnud ka au- ja traditsiooninime ning omab oma lippu, vormi ja tähist. Eesti sõjaväeloos on tuntud mitmed jalaväerügemendid, sealhulgas Eesti Vabadussõja aegsed üksused nagu Tallinna Jalaväerügement ja Tartumaa Jalaväerügement. Tänapäeval on paljudes riikides, sealhulgas Eestis, jalaväerügement kui sõjaväeline formaalne üksus asendunud brigaadipõhise struktuuriga, kuid mõiste on endiselt kasutusel ajaloolis-kultuurilises kontekstis ja mõnedes riikides ka aktiivse sõjaväestruktuuri osana. Rügemendid kannavad edasi sõjaväelisi traditsioone ja ajaloolist järjepidevust.
Etümoloogia
Liitsõna: jalaväe + rügement. Sõna «rügement» pärineb prantsuse keelest «régiment», mis omakorda tuleneb ladina sõnast «regimen» (juhtimine, valitsemine).
Kasutusnäited
Eesti Vabadussõjas võitles jalaväerügement vaprusega Paju lahingus.
Kolonel võttis üle jalaväerügemendi juhtimise 1920. aastal.
Ajalooliselt oli jalaväerügement brigaadi peamine lahinguüksus.