kääne
Kääne on nimisõna, omadussõna, arvsõna või asesõna vormi muutus, mis näitab sõna grammatilist funktsiooni lauses. Eesti keeles on 14 käändet, näiteks nimetav, omastav, osastav, sisseütlev.
Kääne on grammatiline kategooria, mis väljendab nimisõnaliste sõnade (nimisõnad, omadussõnad, arvsõnad, asesõnad) vormi muutust lauses. Kääne näitab, millises suhtes on sõna teiste sõnadega lauses või millist grammatilist funktsiooni see täidab. Eesti keeles eristatakse 14 käändevormi: nimetav (kes? mis?), omastav (kelle? mille?), osastav (keda? mida?), sisseütlev (kellesse? millesse?), seesütlev (kelles? milles?), seestütlev (kellest? millest?), alaleütlev (kellele? millele?), alalütlev (kellel? millel?), alaltütlev (kellelt? millelt?), saav (kelleks? milleks?), rajav (kelleni? milleni?), olev (kellena? millena?), ilmaütlev (kelleta? milleta?) ja kaasaütlev (kellega? millega?). Käänded moodustatakse sõnatüvele käändelõpete liitmisega. Näiteks sõnast «maja» saab omastavas käändes «maja», osastavas «maja», sisseütlevas «majasse», seesütlevas «majas» jne. Käänamine ehk deklinatsioon on eesti keele üks olulisemaid grammatilisi tunnuseid. Käänete kasutamine võimaldab eesti keeles paindlikku sõnajärge, kuna sõna funktsioon lauses on märgitud käändelõppega, mitte rangelt määratud sõnajärjega nagu näiteks inglise keeles. Käändevormide õige kasutamine on eesti keele õppimise üks keerulisemaid aspekte nii laste kui ka võõrkeele õppijate jaoks.
Etümoloogia
Pärineb germaani laenust, võrreldav soome keele sõnaga «kääne». Algselt seotud keermise, pööramisega (võrdle «käänama», «käänuline»).
Kasutusnäited
Eesti keeles on 14 käänet, mis muudab keele õppimise alguses üsna keeruliseks.
Sõna «laud» on nimetavas käändes, aga «laua» on omastavas käändes.
Õpilased pidid grammatikatunnis harjutama käänete moodustamist.