kaasus
Kaasus on nimisõna, asesõna või omadussõna käändevorm, mis näitab sõna süntaktilist rolli lauses ja suhet teiste sõnadega. Eesti keeles on 14 käänet.
Kaasus on grammatiline kategooria, mis väljendab nimisõna, asesõna või omadussõna vormi muutumist sõltuvalt selle rollist lauses. Kääne näitab, kuidas sõna on seotud teiste lauseliikmetega ja milliseid suhteid see väljendab. Eesti keeles eristatakse 14 käänet: nimetav (nagu «kass»), omastav («kassi»), osastav («kassi»), sisseütlev («kassisse»), seesütlev («kassis»), seestütlev («kassist»), alaleütlev («kassile»), alalütlev («kassil»), alaltütlev («kassilt»), saav («kassiks»), rajav («kassini»), olev («kassina»), ilmaütlev («kassita») ja kaasaütlev («kassiga»). Kaasused jagunevad grammatilisteks ehk puhtkaasusteks (nimetav, omastav, osastav) ja semantilisteks ehk kohakaasusteks või asenduskaasusteks, mis väljendavad kohta, aega, viisi või muud suhet. Käänamissüsteem on eesti keele üks iseloomulikumaid jooni ning palju keerukam kui näiteks inglise keeles, kus käänetest on säilinud vaid omastav. Kaasuste õige kasutamine on oluline osa eesti keele grammatikast ning nende valiku määravad sageli kaassõnad ja tegusõnad.
Etümoloogia
Ladinakeelsest sõnast «casus» (langema, langus), mis viitab sõna «langemisele» ehk muutumisele erinevates vormides.
Kasutusnäited
Lause «Mees annab pojale raamatu» sisaldab kolme erinevat kaasusevormi: nimetavat, alaleütlevat ja osastava.
Eesti keele õppijatel on sageli raskusi õige kaasuse valikuga pärast kaassõnu.
Grammatikas õpime, et iga kaasus väljendab teatud tähendussuhet.