käekiri
Käekiri on inimese iseloomulik viis käsitsi kirjutada, mis avaldub tähtede kujus, suuruses, kaldnurgas ja üksteisega ühendamises ning mille järgi on võimalik kirjutajat ära tunda.
Käekiri on inimese individuaalne käsitsi kirjutamise viis, mis kujuneb välja kirjaoskuse õppimise ja harjutamise käigus. Iga inimese käekiri on ainulaadne nagu sõrmejälg – kuigi tähtede põhikuju on õpitud kirjasüsteemi järgi sama, avaldub käekirjas alati isikupärane joon läbi tähtede kuju, suuruse, kaldnurga, vahemaade, surve ja kirjutuskiiruse. Käekirja võib kirjeldada kui korraliku, loetava, hooletut, kalligraafilist või loetu järgi. Käekirja uuritakse ka kohtuekspertiisis (graafiline ekspertiis), kus spetsialistid võrdlevad käekirjaproove näiteks dokumentide ehtsuse tuvastamiseks või testamentide kontrollimisel. Digitaalajastul on käsitsi kirjutamine vähenenud, kuid käekirjal on endiselt oluline roll ametlikes dokumentides, allkirjades ja isiklikes märkmetes. Psühholoogias on käekirja seostatud ka isiksuseomadustega, kuigi teaduslik alus sellele on piiratud. Lasteaias ja koolis õpitakse alguses trükitähti, seejärel hakatakse kujundama oma käekirja, mis muutub aastate jooksul üha stabiilsemaks ja äratuntavamaks.
Etümoloogia
Liitsõna eesti keeles: käe + kiri. Tähendab otseselt käega (ehk käsitsi) kirjutatud teksti või selle isikupärast laadi.
Kasutusnäited
Arsti käekiri retseptil oli nii loetu, et apteeker ei saanud aru, millist ravimit välja kirjutati.
Õpetaja tundis lapse käekirja kohe ära ja teadis, kes kodutöö tegi.
Vanaemal oli ilus, kaunilt kaldus käekiri, mida oli naudingu kirjaga lugeda.