kants
Eseme nurk, serv või ääreosa; nurgas või ääres asuv osa. Võib tähistada ka nurka kohana või piirkonda.
Kants on eseme, pinna või ala nurk, serv või ääreosa. Sõna viitab tavaliselt teravale või selgelt eristatavale üleminekukohale kahe pinna vahel. Ruumilises tähenduses võib kants tähistada nurka kui kohta või ruumi osa, näiteks tupanurka või tänavanurka.
Argikeeles kasutatakse sõna kants sageli füüsiliste objektide kohta: laua kants, raamatu kants, seina kants. Samuti tähistab see geograafilisi või ruumilisi asukohti, eriti kui räägitakse millegi paigutamisest või asukohast nurgas või ääres.
Sõnal on ka ülekandelisi tähendusi, näiteks võib rääkida millegi kõrvale jätmisest või eemale tõrjumisest ('kanti jätma', 'kandile tõugatud'). Keelelis-kultuurilises kasutuses esineb sõna paljudes väljendites, mis viitavad nurka surumisele, äärealale või ebaoluliseks muutumisele.
Argikeeles kasutatakse sõna kants sageli füüsiliste objektide kohta: laua kants, raamatu kants, seina kants. Samuti tähistab see geograafilisi või ruumilisi asukohti, eriti kui räägitakse millegi paigutamisest või asukohast nurgas või ääres.
Sõnal on ka ülekandelisi tähendusi, näiteks võib rääkida millegi kõrvale jätmisest või eemale tõrjumisest ('kanti jätma', 'kandile tõugatud'). Keelelis-kultuurilises kasutuses esineb sõna paljudes väljendites, mis viitavad nurka surumisele, äärealale või ebaoluliseks muutumisele.
Etümoloogia
Arvatavasti laenatud alamsaksa keelest (kant 'nurk, serv'), millel on ühine tüvi saksa sõnaga Kante
Kasutusnäited
Laps peitis mänguasja toa kanti.
Raamatu kants oli kulunud ja kõver.
Maja seisis tänavanurgal, just kandil.
Pane tool kanti ära, et ta jalust ees ei oleks.